Kuidas Eesti inimesed liiguvad?

Eesti Haigekassa tellimusel jaanuaris 2006 üleriikliku tervisetreeningu ja liikumise kampaania raames läbiviidud elanikkonna uuringu tulemused näitavad, et 48% Eesti 15-74 aastasest elanikkonnast harrastab füüsilist liikumist kaks korda nädalas või harvem. Sealjuures läheb „korrana" kirja vähemalt 30-minutiline füüsiline pingutus, mille tulemusel hakkab inimene kergelt higistama ja nahk „läheb soojaks". 17% elanikkonnast vastas, et pühendab liikumisele aega kolm korda nädalas, 35% neli ja enam korda nädalas.

Võrreldes eesti ja muust rahvusest vastajate tulemusi, selgub, et eestlased on aktiivsemad spordiharrastajad - 55 protsenti eestlastest ja 37 protsenti mitte-eestlastest tegelevad tervisetreeningutega vähemalt kolmel korral nädalas. Territoriaalselt on kõige spordilembelisemad Kesk- ja Lõuna-Eesti elanikud, kelledest enamus (vastavalt 47 ja 44%) harrastab nädala lõikes füüsilist liikumist vähemalt neljal korral.

Peamise põhjusena, mis takistab inimestel rohkem liikuda ja tervisesporti teha, toodi vastajate poolt välja ajapuudus (51%). Enim segab ajapuudus noorema elanikkonna (vanuses 15-39 aastat) regulaarset liikumist (71%). Eakamatel häirivad sportimist valdavalt kõrge vanus ja halb tervis. Sealjuures väärib ära märkimist, et üksnes 8% elanikkonnast ei pea tervisetreeningut kui sellist oluliseks. Uuringu tulemused näitasid ka, et treeningute kallidus (11%) või informatsiooni puudus sobilike treeningstiilide kohta (8%) ei ole ülekaalukas probleem.

Tervisetreeningu ja liikumise ärajätmist tulenevalt ajapuudusest peavad meditsiinieksperdid inimestele sissejuurdunud valeks mõtlemiseks, mida tuleks kindlasti muuta. „Uuringust lähtub, et üle poole Eesti elanikkonnast peab vähese liikumise põhjuseks ajapuudust ja 60% arvab, et rohkem vaba aega paneks neid rohkem liikuma. See on tegelikult suur eksiarvamus, kuna liikumisest saadav lisaenergia muudab töö produktiivsemaks ja kvaliteetsemaks. Sellest saavad hästi aru need, kes tegelevad regulaarselt tervisespordiga. Alustamiseks on vaja see lisaaeg päevaplaani sisse planeerida. Edaspidi kompenseerib liikumine ajakulu töö efektiivsusega," rääkis dr. Margus Viigimaa, Haigekassa üleriikliku tervisetreeningu ja liikumise kampaania üks meditsiinieksperte. Samal arvamusel on ka teine meditsiiniekspert, dr. Eve Sooba. „Soovitan inimestel muuta oma mõtteviisi ja elustiili, kuna tervisele vajalikud liikumistunnid aitavad püsida tervena ja teha mitmete haiguste all kannatajad tervemaks. Tervisetreeninguks vajalikku aega ei tule „näpistada", vaid ette planeerida, lülitada see igapäevaselt ja iganädalaselt oma päevaplaani. See reegel kehtib ka komandeeringute ja puhkuste kohta, mil inimesed kipuvad unustama liikumisvajaduse," ütles dr. Sooba.

74% vastanutest peab liikumist ja tervisetreeningut tervisele kasulikuks. Kui aga kõrgharidusega vastanutest peab sporti tervislikuks tegevuseks 82%, siis alg- või põhiharidusega intervjueeritavate puhul oli vastav protsent üksnes 64. Analoogne tendents on märgatav ka pealinna ning muud Eestist võrreldes – kui Tallinnas pidas liikumist ja tervisetreeningut tervisele kasulikuks 84%, siis maapiirkondades üksnes 64%. Eelkõige peetakse treeningut efektiivseks vahendiks meeleolu parandamiseks ning kehakaalu langetamiseks. „Kahjuks üle poole vastajatest ei seosta tervisetreeningut ja liikumist südame-veresoonkonna haiguste ennetamisega ning ainult kolmandik teab, et regulaarne kehaline koormus langetab vererõhku ja avaldab soodsat mõju vere kolesteroolitasemele," kommenteeris dr. Viigimaa.

Uuringu tulemusel selgus, et enam kui pool Eesti elanikkonnast (53%) harrastab regulaarselt kõndimist, sh ka kepikõndi. Populaarsed spordialad on veel jalgrattasõit, jooksmine, suusatamine, uisutamine, ujumine. Kui 15-39-aaastased jagavad oma aega erinevate spordialad vahel ühtlaselt, siis vanem elanikkond eelistab valdavalt kõndimist.

Uuring käsitles ka tegureid, mis paneksid inimesi rohkem tervisetreeningut tegema ja liikuma. Üle kolmandiku inimestest leiab, et suurem arv kodule lähedal asuvaid treeningusaale (32%) ja soodsam treeningu hind (31%) innustaks neid aktiivsemalt liikuma. Kui Tallinnas motiveeriks treeningsaalide lähedus rohkem tervisesporti harrastama vaid neljandikku (26 protsent), siis mujal Eestis tõuseks liikumisharrastajate arv oluliselt rohkem (45 protsenti). Olulisima motivaatorina tervisespordiks toodi välja rohkema vaba aja olemasolu (60%). Ka kaaslaste olemasolu, kellega koos trenni minna, tõstaks spordiharrastajate arvu (40%).

Riigi rolli tervisespordi populariseerimisel nähakse eelkõige liikumisharrastuste finantseerijana. Üle poole elanikkonnast leiab, et tagamaks rohkemate inimeste tegelemist tervisespordiga, peaks riik pakkuma tasuta või soodsaid sportimisvõimalusi kõikidele (57%) või teatud ühiskonnagruppidele, sh õpilased, üliõpilased, eakamad. (52%). Veel soovitakse riigi sekkumist valgustatud spordiradade rajamise (31%) ning spordihoonete ja –rajatiste ehitajana (34%).