Noorte vaimne tervis

Eluga rahulolu ja levinumad tervisekaebused HBSC (2010) uuringu järgi

11–15-aastaste õpilaste seas on:

• oma eluga üle keskmise rahul 89% poistest ja 86% tüdrukutest;
• levinumaks üle ühe korra nädalas esinenud tervisekaebuseks poiste seas ärrituvus ja halb tuju (43%) ning tüdrukute seas kurvameelsus (46%).

Kiusamine HBSC (2010) uuringu järgi

• Kaasõpilaste kiusamist on kogenud vähemalt korra viimase paari kuu jooksul 41% 11–15-aastastest.
• 1 või mitu korda nädalas on kiusatud:
  • 11-aastaste vanuserühmas 18% poistest ja 13% tüdrukutest;
  • 13-aastaste vanuserühmas 13% poistest ja 11% tüdrukutest;
  • 15-aastaste vanuserühmas 6% poistest ja 5% tüdrukutest.
• Ise on kaasõpilasi kiusanud 46% õpilastest vanuses 11–15 aastat.

Stress, ärevus ja depressioon

• Üle ühe korra nädalas on tundnud kurbust ja masendust 25% tüdrukutest ja 11% poistest 11–15-aastaste vanuserühmas (HBSC 2010).
• Kerge ärevuse sümptomeid esineb 5% ja mõõduka ärevuse sümptomeid alla 1%-l Tallinna 14–15-aastastest õpilastest (SEYLE 2011).
• 16–24-aastaste vanuserühmas on viimase kuu jooksul:
  • esinenud peaaegu talumatut stressi 4% meestest ja 3% naistest;
  • tundnud tavalisest palju suuremat masendust 8% meestest ja 5% naistest (TKU 2012).
• 16-24-aastaste vanuserühmas on viimase aasta jooksul saanud depressiooni diagnoosi või ravi 7% meestest ja 5% naistest (TKU 2012).

Üleväsimus ja uinumisraskused

• Vähemalt kolmel hommikul nädalas on kooli minnes väsinud 65% 14–15-aastastest Tallinna õpilastest (SEYLE 2011).
• Uinumisraskusi esineb üle ühe korra nädalas 37% õpilastest 11–15-aastaste vanuserühmas (HBSC 2010).
• 16–24-aastaste vanuserühmas on:
  • viimase aasta jooksul tihti tundnud ennast üleväsinult 37% meestest ja 48% naistest;
  • viimase kuu jooksul unetust ja unehäireid esinenud 19% meestest ja 27% naistest (TKU 2012).

Suitsidaalsus¹ ja enesevigastamine

• Tallinna 14–15-aastastest õpilastest on:
  • vähemalt ühe korra elu jooksul ennast tahtlikult vigastanud 33% õpilastest;
  • endalt elu võtmise peale mõelnud 12% õpilastest, tõsine plaan enesetapuks on olnud 5% õpilastest (SEYLE 2011).
• 16–24-aastaste vanuserühmas on elu jooksul:
  • enesetapumõtteid esinenud 16% meestest ja 19% naistest, viimase 12 kuu jooksul 3% noortest;
  • enesetapukatseid teinud 3% meestest ja 5% naistest, viimase 12 kuu jooksul 1% noortest (TKU 2012).
• Enesetapu tõttu kaotas 2012. a Eestis elu 18 noort vanuses 10–24 aastat (Surma põhjuste register).

Positiivne:

• Õpilased on eluga rahulolevamad – võrreldes 2002. a on suurenenud õpilaste osakaal, kes on oma eluga üle keskmise rahul (HBSC 2010).
• Vähenenud on noorte kalduvus depressiivsusele – võrreldes varasemate aastatega on mitu korda nädalas kurbust/masendust tundnud poiste osakaal vähenenud 10% võrra ning tüdrukute näitaja 6% võrra (HBSC 2010).
• Vähenenud on suitsiidide arv – võrreldes 2002. a on vähenenud 10–24-aastaste noorte seas suitsiidide arv 42-lt 18-ni aastas 2012. a (Surma põhjuste register).

Negatiivne:

• Endiselt on väga levinud kiusamine – võrreldes teiste riikidega on koolikiusamine Eestis sagedasem – 11-aastaste vanuserühmas on Eesti kiusatute osatähtsuse poolest teisel kohal, 13-aastaste vanuserühmas kolmandal kohal, 15-aastaste seas 16. kohal (HBSC 2010).
• Tõusutrend uinumisraskuste esinemises – võrreldes 2006. a on kasvanud õpilaste hulk, kellel esineb vähemalt kord nädalas uinumisraskusi (31%-lt 37%-ni) (HBSC 2010).
• Suitsiid on 10–24-aastaste vanuserühmas üheks peamiseks surmapõhjuseks – 2012. a kaotas enim noori elu juhuslike mürgistuste, sõidukiõnnetuste ja enesetappude läbi (Surma põhjuste register).
• Poisid kaotavad sagedamini elu suitsiidi läbi – 2012. a kaotas 10–24-aastaste seas suitsiidi tõttu elu 16 poissi ja 2 tüdrukut, 2011. a 19 poissi ja 3 tüdrukut ning 2010. a 20 poissi ja 2 tüdrukut. Ka Eesti meeste standarditud suremuskordaja² näitajad enesetapu kohta on tunduvalt kõrgemad EL-i keskmisest (Eurostat, Surma põhjuste register). 

-----
¹ Suitsidaalsus tähendab suitsiidi- ehk enesetapumõtteid, -plaane ja -katseid.
² Standarditud suremuskordaja on suremuskordaja, mis on korrigeeritud standardvanusjaotuse järgi. Et enamik surmapõhjusi sõltub inimese vanusest ja soost, parandab standarditud suremuskordaja kasutamine ajaperioodide ja riikidevahelist võrreldavust, sest see mõõdab riikide rahvastiku vanusstruktuurist sõltumatut suremuskordajat.