Psüühikahäirete klassifikatsioon ja diagnoosimine

Psühhiaatrias räägiti varem vaimuhaigustest, nüüdisajal kasutatakse katusmõistena psüühikahäiret, millest vaimuhaigused ehk psühhoosid moodustavad ainult väikese osa.

Suurem osa psühhiaatrias kasutatavatest häiretest on oma olemuselt sündroomid. Neile on omane haigusnähtude üksteisega seostumine nii, et sellel sümptomikogumil on kindel kulg ja prognoos. Sarnasele sündroomile vaatamata võib erinevate haigete puhul olla tegemist eri põhjustega. Teisalt on leitud, et ühesugusel geneetilisel soodumusel võivad olla erinevad ilmingud.

Kui arst peab välja selgitama, millist haigust inimene põeb, teeb ta seda diagnoosimise teel. Psühhiaatriline diagnostika põhineb peamiselt sümptomkriteeriumidel, mida nimetatakse diagnostilisteks kriteeriumideks. Diagnostilise süsteemi alusel ei liigitata inimesi, vaid klassifitseeritakse inimeste psüühikahäireid. Psüühikahäirete diagnostilised kriteeriumid ja kirjeldused on mõeldud kasutamiseks ainult vastava koolituse ja küllaldase kliinilise kogemusega arstidele. Erihariduseta inimesed ei tohi mingil juhul hakata psühhiaatrilist diagnostikat lihtsalt endale või teistele sobitama.

Psüühikahäire märgid ja sümptomid on enamasti:

• käitumuslikud, näiteks pidev kätepesu või alkoholi kuritarvitamine;
• tundmuslikud, nagu sügav ja kestev kurbus, eufooria või viha;
• ebatavalised mõtted, näiteks, et televiisorist jälgitakse sind või pidev mõte surmast ja enesetapust;
• kehalised, näiteks liigne higistamine, südame pekslemine, kontrollimatu hingeldamine koos lämbumistundega.

Märgid ja sümptomid võivad inimeseti erineda ning aja jooksul muutuda. Piiri tõmbamisel tervise- ja psüühikahäire vahele hinnatakse isiku kohanemist sotsiaalses keskkonnas ja inimsuhetes, tema võimet enese eest hoolitseda ja psüühikahäiretele viitavate nähtude esinemist.

Eestis kasutatakse haiguste diagnoosimiseks Maailma Terviseorganisatsiooni poolt välja antud Rahvusvahelist Haiguste Klassifikatsiooni (RHK-10), mille V peatükk on psüühika-ja käitumishäired. See sisaldab peale diagnooside loendi veel häirete diagnoosimiseks vajalikku detailset informatsiooni. Mõnedes riikides kasutatakse psüühikahäirete diagnoosimiseks Ameerika Psühhiaatrite Assotsiatsiooni poolt väljatöötatud DSM-süsteemi, mis on kasutusel Ameerika Ühendriikides ja kuni viimase ajani ka paljudes Euroopa riikides (nt Soomes).

Pidevatest teaduslikest meditsiiniuuringutest saadava uue teabe põhjal muudetakse või täiendatakse vastavalt ka vaimsete häirete klassifikatsioone. Näiteks homoseksuaalsus oli kuni 1973. aastani defineeritud vaimse häirena, kuid enam mitte. Samamoodi suhtutakse skisofreeniasse mitmetes riikides kui hullumeelsusesse ning skisofreeniahaigeid püütakse eraldada ühiskonnast ja nende õigusi piirata. Mõnes Aafrika riigis aga peetakse skisofreeniat valitute haiguseks ja seetõttu hoolitsetakse nende haigete eest väga suure hoolega. Seega on vaimsed häired seotud ühiskonna ja kultuuriga, milles elame ning milles enda jaoks piire loome.

Vaimse tervise ja selle häirete mitmetahulisus on põhjustanud nii teadlaste kui meedikute hulgas lahkarvamusi ja erinevaid rõhuasetusi. Nüüdisajaks on palju muutunud nii vaimuhaiguse mõistmises kui ravimeetodites. Vaimse tervise mõistmine ja edendamine ning psüühikahäirete ravi nõuavad mitmekülgseid teadmisi nii kultuurist ja psüühika toimimisest kuni aju molekulaartasandini välja.