Ebavõrdsus tervises

On oluline, et tervisedenduse planeerimisel ja elluviimisel lähtutakse sihtgruppide erinevatest vajadustest ning eesmärgiks võetakse tervise ebavõrdsuse vähendamine.

Hoolimata tervise üldiste näitajate paranemisest viimastel aastakümnetel, püsib ebavõrdsus tervises nii Eestis, teistes riikides kui ka riikide vahel ning mitmel juhul on see kasvanud ja kasvab edasi. Seda vaatamata tõsiasjale, et õigluse poole püüdlemine ja ebavõrdsuse vähendamine tervises on aastate jooksul olnud oluline eesmärk.

Kuigi elanikkonna üldine tervis paraneb, paraneb rikkamate terviseseisund enamikel juhtudel kiiremini kui vaesematel, mis viib sotsiaalmajanduslike gruppide vahelise „terviselõhe" suurenemiseni. See tähendab, et mitte kõigil isikutel ei ole praktikas võrdseid võimalusi kasutada oma põhiõigust „omada võimalikult head terviseseisundit".

Viimastel aastakümnetel on kasvamas teadlikkus sellest, et ebaõiglust tervises ei põhjusta mitte ainult bioloogilised ja tervishoiust sõltuvad tegurid või negatiivsed elustiili valikud. Peamiselt mõjutavad seda sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused, milles inimesed elavad ja töötavad ehk tervise sotsiaalmajanduslikud mõjurid.

Ühiskonna sotsiaalne, majanduslik, kultuuriline ja poliitiline olukord määrab, kuidas materiaalseid ressursse selle liikmete vahel (ümber) jaotatakse. On loogiline, et kõigile ei jätku kõike võrdselt. Nii tekivad sotsiaalsed hierarhiad, mida mõjutavad nii riiklikud poliitikad kui ka riigis kehtivad kultuurilised ja ühiskondlikud väärtused. Sellest tulenevalt jagunevad kõik elanikud eri gruppidesse, tulenevalt nende sissetulekust, haridusest, soost, etnilisest päritolust jms ning tihtipeale on eri gruppide ligipääs tervisele erinev ja kahjuks ka ebavõrdne.